Lahutus – õige või vale? Hea või halb?
See on küsimus, mis enamasti ei anna rahu väga paljudele. Kas minna või jääda? Kui otsustada, siis kuidas? Ja kas üldse on olemas „õiget“ vastust?
Olen oma töös ja isiklikus elus näinud igasuguseid lugusid: paare, kes on otsustanud minna lahku ja paare, kes on otsustanud jääda kokku. On neid, kes on jõudnud otsuseni koos… ja neid, kus valiku on teinud üks.
Sageli tekib murdepunkt siis, kui keegi suhtes tajub, et on kaotanud iseenda. Tekib tunne, nagu nad elaksid kellegi teise elu. Mitte oma. Ja siis kerkib küsimus: Kas see ongi kõik? Kas see ongi minu elu?
Süsteemse töö vaates on lahutust ja suhteid võimalik näha palju sügavamalt. Siin on mõned võtmetõed, mis võivad aidata sul olukorda selgemalt mõista ja otsuseid langetada:
1. Partnerite valik on alateadlik, mitte juhuslik
Me ei vali oma partnereid „mõistusega“. Suhted sünnivad alateadlikust tõmbest – kahe inimese taustsüsteemides on midagi, mis tahab tulla nähtavale. Sageli on see ühine valukoht. Meie toimetulekustrateegiad võivad küll olla erinevad, kuid sügaval sisimas puudutab meid sarnane haav.
Esimesed 1,5 aastat suhtes oleme justkui “pimedas armastuses”. Juhindume tundest, mitte teadlikust valikust. Seejärel tekib hetk, kus näeme üksteist selgemalt. Siis on küsimus: Kas ma valin sind ka siis, kui ma sind päriselt näen? Ja see on teadliku pühendumise koht. Kui seda ei juhtu, siis sageli jäädakse “ootama”, et elu otsustaks.
2. Kui suhtesse on sündinud või on eostatud laps(ed), ei kao vanemlik side kunagi
Paarisuhe võib lõppeda, kuid vanemlik side jääb. Lõputult. Ka siis, kui laps ei sündinud jäävad partnerid ühendusse läbi vanemliku sideme. Seega, kui lahutatakse on oluline jätta paarisuhte valu kõrvale ning suunata fookus lapse/laste heaolule. Laps vajab mõlema vanema armastust ja ka mõlema vanema luba armastada teist vanemat.
Kui laps peab valima vanemate vahel, valib ta alati iseenda vastu.
3. Lahutuse algatajale jääb sageli nähtamatu „süü“
Lahkumineku algatamisega kaasneb sageli sügavam alateadlik süü. Kui see jääb teadvustamata, tekib automaatne vajadus kompenseerida tekitatud valu, sageli ebatervel viisil. Suhtlus võib minna segasemaks, valusamaks, kontrollimatumaks. Arvati, et asjad saavad lihtsamaks, kuid tegelikkus läheb keerulisemaks. Just selle sisemise tasakaalutuse pärast.
4. Kui eelnevate suhetega ei ole rahu tehtud, ei ole võimalik olla kohal uutes suhetes
Endine partner jääb justkui “süsteemi kummitama”. Kui suhe pole lõpetatud, kui ei ole leinatud, kui südames on jäänud midagi pooleli, siis see häirib uue suhte voolamist. Sagedased tülid, pidev võrdlemine, armukadedus, viha, emotsionaalne distants – viitavad sellele, et eelmisele ei ole veel öeldud “head aega”.
5. Iga suhte lõpp vajab leina ja väärikat lõpetust.
Lahutus ei ole lihtsalt “suhtest välja astumine”. See on lõpp. Suur lõpp. Ja see vajab aega, kohalolu ja leina. Kui suhe lõpetatakse kiirustades, vältides tundeid või lihtsalt “ära minnes”, siis jääb protsess lõpetamata ja see mõjutab nii sind kui ka sinu tulevasi suhteid.
Väärikas lõpetus tähendab, et mõlemad osapooled saavad öelda “aitäh”, “mul on kahju”, “ma annan sind vabaks”. Isegi kui see on võimalik vaid läbi sisemise töö, mitte silmast silma. Alles siis saab suhe lõppeda ja inimene olla vaba uueks alguseks.
Lahutus on protsess, mis kannab endas laiemat mõju.
Lahutus ei ole ainult kahe inimese tee lahknemine. See on süsteemne muutus, mille mõju on ulatub sügavamate kihtideni. See mõjutab meie lapsi, suheteid, sisemaailma ja isegi meie järgnevaid põlvkondi.
See on protsess, mis vajab teadlikkust, südamega kohalolu ja ausust iseenda vastu. Küsimus ei ole ainult selles, kas minna või jääda, vaid kuidas minna… ja kuidas jääda.
– Riine