Oled sa tundnud, et annad endast kõik, aga ikka jääb midagi puudu? Et elus miski ei liigu edasi, kuigi sa väga tahaksid? Või oled lihtsalt väsinud… kuid mitte päevast või tööst – vaid sügaval sisimas? See võib olla märk, et sa kannad midagi, mis ei kuulu sulle.
Sageli pöördutakse minu poole olukorras, kus inimene ütleb: “Ma olen teinud kõik, aga ikka on justkui mingi nähtamatu takistus ees.” Ja kui me koos sügavamale vaatame, siis selgub: ta ei ela mitte ainult oma elu, vaid täidab tühimikke oma peresüsteemis, mis pole tema ülesanne.
Elu liigub alati tasakaalu suunal
Süsteemne vaade ütleb, et iga peresüsteemi juhivad kolm olulist seaduspära. Kui mõnda neist eirata, ei saa armastus ei saa vabalt voolata. Südamesse tekib raskus. Elu jääb seisma. Tekib tunne, et edasi minna pole võimalik. Liigne koormatus, sisemine konflikt või suhete pinged võivad olla märgid sellest, et midagi süsteemis ootab nähtavaks saamist ja austust.
Kolm süsteemset seaduspära:
1. Kuulumine
Igal inimesel on õigus kuuluda oma peresüsteemi – ka nendel, keda on unustatud, häbenetud või hukkamõistetud.
Kui keegi jäetakse välja, siis võib järgmistes põlvkondades võib keegi hakata kandma tema saatust või valu – ilma, et nad seda teadvustaksid.
2. Hierarhia
Need, kes tulid enne meid – vanemad, vanavanemad – on süsteemis suuremad ja neil on ka justkui suuremad õigused. Meie – hilisemad põlvkonnad – oleme väiksemad.
Kui astume kellegi teise kohale või püüame midagi nende eest “heaks teha”, siis asume oma süsteemis kõrgemale positsoonile, kui on meie tegelik koht. See paneb eluvoo lukku, sest me ei saa elada kellegi teise elu ja enda oma samal ajal.
3. Tasakaal
Igas suhtes peab olema andmise ja vastuvõtmise tasakaal. Kui üks ainult annab ja teine ainult võtab, siis tasakaalutus muutub nii suureks, et ühendus katkeb. See ei tähenda täpset võrdsust andmise ja võtmise vahel, vaid austavat ning elutervet vastastikkust energiavahetust.
Kui neid seaduspärasid eiratakse, siis süsteem hakkab kompenseerima, otsima viise tasakaalu saavutamiseks. Alateadlikult hakkab keegi “täitma auku”, pimedast armastusest.
See võib ilmneda erinevatel viisidel, näiteks:
• pea ütleb üht, aga keha räägib teist keelt
• sinu elus kordub mingi muster
• kui oled pidevalt kurnatud, segaduses, nagu jookseksid vastu nähtamatut seina
• kui elu lihtsalt ei lähe soovitud suunas, kuigi väga pingutad
See ei ole alati seotud sinu valikutega, vaid millegagi, mis on tugevalt alateadlik – süsteemis jäänud nähtamatuks ja vajab kohta.
Mida siis teha?
Süsteemne töö aitab nähtavale tuua selle, mis on seni olnud varjatud. Kui me märkame, tunneme, kuulame ja austame, siis hakkavad armastus ja elu jälle voolama. Kehas tekib uus tunne – ja see on märk, et midagi on saanud koha. Muutus saab alata.
See ei ole kiire nipp ega imerohi. Aga see on päris. See on kehaline kogemus, mida on raske sõnadesse panna, kuid kui see juhtub – siis koged seda sügavalt.
Kui inimene võtab vastutuse, õpib elama kooskõlas iseenda ja oma saatusega, siis elu hakkab teda toetama. Energia liigub vabalt. Loovus avardub. Elus on rohkem lahendusi kui probleeme. Ja midagi ei tundu enam võimatu.
Inimese loomuses ei ole kõike kanda
Kui oled võtnud koha, mis ei kuulu sulle – proovinud kellegi teise elu “parandada” või tema valu kanda –, siis tea: Sa ei ole üksinda, enamik meist on seda mingil hetkel teinud.
Kuid see ei ole ka austus. Austus on öelda: “Ka sina kuulud meie juurde. Aitäh, et olid. Mul on kahju selle pärast, mis sinuga juhtus või mida üle elama pidid. Ma annan sulle koha.” Ja astuda tagasi oma kohale. Olles just see, kes sa oled. Mitte rohkem, mitte vähem.
✨
Kui me võtame vastu need, kes tulid enne meid – oma ebatäiuslikkuse ja elusaatusega, siis saame lõpuks vastu võtta ka iseenda elu. Sellisena, nagu see on. Ilus. Ehe. Voolav.
Kui see sind puudutas ja sa tunned, et soovid seda lähemalt uurida, oled oodatud minuga ühendust võtma.
Süsteemne töö loob ruumi muutuseks, kuid päris muutus algab siis, kui oled valmis vastu võtma oma koha.
✨ Soovin sulle kohalolu, selgust ja usaldust iseenda teel. ✨
Riine